Näitus „Sõprade kirjad on su poole teel. Kirjavahetust Eestis 17. sajandist tänapäevani“

Kiri, kirjalik läkitus ühelt inimeselt teisele, on kultuurinähtusena peaaegu sama vana kui kirjutamiskunst ise. Kirju kirjutasid juba vanad egiptlased ja babüloonlased papüürusele ja savitahvlitele rohkem kui tuhat aastat e.Kr. Tolleaegsed kirjad olid enamasti valitsejate ja riikide vahelise diplomaatilise ja majandusliku läbikäimise vahenditeks, isiklikke probleeme neis ei puudutatud. Vanad kreeklased ja roomlased kirjutasid küll juba isiklikest asjadest, ent just antiikkultuuris kujunes kirjast ka eriline laiemale avalikkusele määratud epistolaarne kirjandusžanr, mida kasutasid nii poliitikud kui ka poeedid. Kiri kui epistel-traktaat, manitsus, jutlus – on hästi tuntud kristlikus kultuuris selle algusaegadest peale – mõtelgem kas või Vana ja Uue Testamendi kirjadele. Erakirjade kirjutamine rahvuskeeltes levis käsikäes kirjaliku kultuuri ja postiside levikuga ning inimese kui üksikisiku väärtustamisega.

Erakirjavahetuskultuuri kõrgaeg saabus 18. sajandil. Humanistlikule erakirjavahetuskultuurile on iseloomulik, et erakirja sisule ja stiilile pööratakse samasugust tähelepanu kui avalikkusele määratud kirjutisele. Tasapisi muutub kirjas sobivaks ka spontaansus, hetkemõtete ja vahetute tunnete väljendamine.

Väljapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kirjade publitseerimine oli 19. sajandi alguse Euroopas juba tavaks saanud. Praeguseks on enamikul kultuurrahvastel ilmunud kirjandus- ja kultuuritegelaste paljuköitelisi allikakriitiliselt täpsustatud ja põhjalikult kommenteeritud kirjaväljaandeid. Teaduslik ja laiemgi huvi argiajaloo ning sellest tulenevalt ka n-ö tavalise inimese arhivaalide suhtes on tunduvalt hilisem nähtus, mis Eestisse näib olevat jõudnud alles praeguseks.

Näituse koostasid Tiina Ritson, Kea Susi ja Signe Suursöödi. Kujundas Tiiu Laur (Eesti Rahvusraamatukogu, 2016).