András Bánkuti fotonäitus ''Punkarid''

Oma karjääri jooksul on András Bánkuti (s. 1958) pildistanud Ungari punkareid kaks korda – 1980. aastate alguses ja kümme aastat hiljem.

Nagu mujalgi suuremates Euroopa linnades, oli Ungari pungiliikumine 1980. aastatel üsna isoleeritud. Nad eristusid teistest oma provokatiivse välimuse poolest. Bánkuti, kes oli oma eesmärgiks seadnud igapäevaelu jäädvustamise, tundis kohustust õppida neid paremini tundma ja ka neist midagi talletama. Ta ei kuulunud nende hulka, ent kuni 80. aastate keskpaigani osales korduvalt nende üritustel, ettevõtmistel ja erapidudel.

Tutvust tegi ta punkaritega ühes Budapesti suurematest jalakäijate tunnelitest, kus nad sageli kogunesid. Bánkuti läks nende juurde, tutvustas end ja rääkis neile oma kavatsusest valmistada nende elust suuremamahuline fotoessee. Osa neist nõustus tema piltidel olema, teised ei usaldanud teda ja ütlesid, et neid ei sega, kui ta nende läheduses on, aga ta ei või neid pildistada. Fotograaf veetis nendega iganädalaselt aega ja võttis alati kingituseks kaasa mõned ilmutatud fotod eelmisest korrast – tuleb meeles pidada, et see oli enne digikaameraid. Peagi olid kõik pildistamisega nõus ja tal oli sellega väga vähe probleeme. Inimesed polevat olnud nii agressiivsed, kui nad on nüüd.

Teadagi kohtas ta ka mõningaid „moepunkareid”, kes saabusid pidudele tavariietuses, vahetasid riided tualetis ära ja peale 3-4 tundi, kui pidu oli lõppenud, panid uuesti konservatiivsed riided selga ning läksid koju. Bánkutit nad ei huvitanud. Teda jättis nende mood ja pealiskaudsus külmaks. Tema soov oli õppida tundma punkareid, kes nad on ja mida nad teevad.

1980. aastatel oli Ungari meedias hulgaliselt tabuteemasid, mida ei tohtinud puudutada. Üks neist oli punkarlus, teine narkootikumid. Ungari punkarid kasutasid enda pilve tõmbamiseks tol ajal liimi. Tegutsesid mõned punkbändid, nende seas CPg, keda ta pildistas. Hiljem pandi nad natukeseks ajaks pokri. See oli ka salastatud info. Bánkuti fotod avaldati asitõendina politsei ajakirjas, sest need olid leitud bändiliikmete kodudest. Kuna piltidel puudusid allkirjad, ei saanud politsei teda kätte, ent ettevaatusabinõuna peitis ta negatiivid ära. Ta ei soovinud kedagi ohtu seada. Paljud Lääne-Euroopa punkarid oli vasakpoolsed. Ungari punkarid esindasid aga pigem paremat tiiba ja olid mässumeelsed. Ent kumbki neist polnud ideoloogiliselt tõsiselt ettevalmistunud.

1980. ja -90. aastate punkarlus erines teineteisest. 80.ndatel said punkbändid kasutada kultuurimaju harva, samal ajal kui 90.ndatel tegutsesid punk-klubid, mida kaunistasid nende oma kunstnikud. Asutatud oli liikumine, mida aktsepteeriti kui eluviisi ja muusikastiili. Kadunud olid noored, kes moondasid end peole tulle punkariteks ja pärast jälle tavalisteks inimesteks. Punkarlus ei olnud enam tabu. Fotode publitseerimist piiras ainult fotograafi või ajakirja toimetaja maitse, mitte enam tsensuur.