Näitus ''Merivälja 100''

Mõte tutvustada põgusalt Merivälja ajalugu tekkis seoses Merivälja aedlinna 100. aastapäeva tähistamisega käesoleval 2024. aastal. Kuigi Viimsi ja Merivälja on täna erinevad omavalitsusüksused, on nende ajalugu tihedalt läbipõimunud. Tihe side Viimsi ja Merivälja vahel on jäänud tänaseni. Ootame Teid, head viimsilased, Meriväljaga koos tähistama Merivälja 100. aastapäeva!

Pirita klooster ja Viimsi mõis
Pirita jõgi oli keskajal Tallinna linna piiriks. Jõe paremkaldale hakati 15. sajandil Birgitta kloostrit ehitama. Kloostri esimesed maavaldused paiknesid Viimsi poolsaare läänerannikul. Sinna asutati kloostrimõis ning alguse sai Viimsi ja Pirita sajandeid kestnud side.
Hiljem, kui klooster Liivi sõja käigus maha põles, läks mõis Eestimaa rüütelkonda kuuluvaile mõisnikele. Pirita jõe paremkallas koos Pirita küla ja rannaribaga kuulus Viimsi mõisale, kelle omanikud vahetusid tihti. Nende seas oli rüütelkonna tuntuid esindajaid: Stenbockid, Uexküllid, Buxhoevedenid, Gortsakovid ja Maydellid. 1765. aastal ostis Carl Magnus von Stenbock Viimsi mõisa ja koondas enda kätte kõik Viimsi valdused ja kloostrivaremed, mida seejärel mugava paemurdmiskohana kasutama hakati. Viimsi vanade talude vundamendid ja ahjud on suurelt osalt ehitatud Pirita kloostri paekivist.
Viimsi mõis riigistati 1919 Vabadussõja järgse maareformi käigus viimaselt mõisnikult Felix Julius von Schottländerilt.
Pirita aga muutus alates 20. sajandi algusest aasta-aastalt populaarsemaks. Esimese parve, mis viis suvitajad üle Pirita jõe, ehitas Viimsi mõis. 1914 ehitati Pirita jõele puidust sild. 1920. aastate alguses oli käigus juba ka Tallinn -  Pirita - Viimsi bussiliin.     
Pirita jäi ka pärast mõisa riigistamist Viimsiga seotuks. 1919 moodustati Viimsi vald ja sinna kuulus algusest peale ka Pirita küla. 1923 andis Eesti Vabariik suure osa mõisamaast autasumaaks kindral Johan Laidonerile Vabadussõjas osutatud teenete eest.

Merivälja tekkimine Viimsi mõisa karjamaale
Viimsi mõisale kuulununud vesist karjamaad hakati Saku Seltsile antud vastutasumaana elamiskõlbulikuks kultiveerima 20. sajandi alguses.
1924 hakati rajama Merivälja aedlinna, mille jaoks oli endisest Viimsi mõisa karjamaast  eraldatud 54 ha maad. Et hõlbustada sidepidamist linnaga ning ehitusmaterjalide toomist, hakati ehitama ka Merivälja sadamakaid. 

Sõjaeelne Merivälja haaras enda alla poole ruutkilomeetri suuruse Viimsi mõisale kuulunud ala. Väikest aedlinna jäid veel tükiks ajaks ümbritsema endised Viimsi mõisa karjamaad. Et kari võiks sisse vajumata vettinud pinnasel rohtu süüa, pidi see sama kuivendatud. Kuna mõisas oli peremeheks Laidoner, hoolitses ta kraavitamise eest.
Pärast sõda, kui Viimsi mõisahooned olid võetud vene armee käsutusse ja põllumajandus seal likvideeritud, kaotas ka karjamaa otstarbe. Vettinud võsa polnud enam kellegile vaja ja seda tuulte tallermaad läbinud kraavid vajusid varsti umbe. Selline oli veel 1950–ndail aastail Tallinna südalinnast vaevalt kümnekonna kilomeetri kaugusel paiknenud tühermaa. Neitsilik loodus, roheline paradiis, kevadel õitekollane, toomelõhnaline, täis ööbikulaulu ja põõsaslindude siristamist.
Täna on Merivälja Tallinna põhjapiiril Viimsi poolsaare suudmes olev mereäärne asum, mida ümbritsevad Miiduranna küla ja Viimsi alevik. Merivälja saab 21. mail

2024. aastal 100 aastaseks.                                                                                                         
Kokkuvõte raamatutest „Merivälja lood“ ja „Miiduranna, Haabneeme ja Pringi. Viimsi vanad rannakülad“

Olete oodatud näitusega tutvuma!