''Ideaalmaastikud''

Läinud aastal õnnestus mul oma isiklik nägemus Eesti filmi esimesest sajast aastast panna raamatusse „101 Eesti filmi“. Valisin sellesse oma parema tõekspidamise järgi just need kodumaised mängu-, dok-, anima- ja lühifilmid, mis mulle endale või suuremas plaanis olulised tundusid. Näitus „Ideaalmaastikud“ on selle raamatu kondenseeritud lühiversioon – retk läbi Eesti filmiajaloo 21 valitud teose toel.
„Ideaalmaastikud“ esindavad nii nende filmitekstide tõelist nägu kui ka meie tihti kaunistatud soovkujutelma. Aeg ja asjaolud peegeldavad ideaalse signaali tagasi moonutatult, kõverpeegeldusena.

Nii et vaadake ise endale otsa: kas näete oma peegeldust „Hukkunud Alpinisti hotelli“ lumistel mäenõlvadel? Või „Novembri“ porises rabas? Neisse paikadesse on meid sisse kirjutatud ja kinni löödud, nendes kajab vastu meie püüd keegi olla ja midagi öelda. Eesti film läbib katkendliku punase niidina keerulisi ajaloosündmusi viimasel sajandil, korjates kõikjalt midagi üles ja jättes ehk siia-sinna ka miskit maha. Näitus „Ideaalmaastikud“ püüab mõnd olulist filmi näidata ühtaegu nii iseseisvana kui ka oma ajast sõltuvana, sest üht teisest lahutada ei tahakski.

Tristan Priimägi

21 teost on liiga vähe, et hõlmata kogu Eesti filmilugu. Iga film selles valikus on ühtlasi ka ajastumaastik, ideeajalooline kaart sageli kadunud kultuurikooslustest, mille jaoks meil head sõna ei ole. „Ideaalmaastike“ näitusel kooruvad just nagu vana tapeedi alt välja omaaegsed filmiarvustused, millega vaatajad enam tingimata ei nõustu. Umbuslikult vastu võetud või keelatud filmidest on saanud klassika ja omaaegsed esindusfilmid on unustatud. Vanad ajalehed tapeedi all hakkavad jälle kõnelema maailmast filmide ümber – sellest, mida needsamad filmid pidid unustama panema. Tristan Priimäe raamat „101 Eesti filmi“ esindab subjektiivset nägemust Eesti filmitegemisest. Ometi kõlab paljudest tsitaatidest vastu midagi kõigile tuttavat ja ühendavat. Kinod on nüüd olnud tühjad pea aasta. Käesolev näitus 2021. aastal aitab meelde tuletada 21 Eesti kultuurile ühist filmikogemust ajast, kui voogedastust veel ei tuntud.
Karlo Funk