Sirje Kriisa köitekunstinäitus

Sirje Kriisa on naha- ja köitekunstnik, kes 1976.a. lõpetas kunstiinstituudi tarbekunstnikuna. Ta on töötanud ERKI-s, Eesti Rahvusraamatukogus ja Tallinna Keskraamatukogu Kännukuke haruraamatukogus.

1985 aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Nahakunstnike Liidu liige, 1996.a. Eesti Köitekunstnike Ühenduse asutajaliige ja juhatuse esinaine 2014.aastani. Alates 1995.a. kõigi rahvusvaheliste köitekunstinäituste ja konverentside  ”Scripta manent” toimkonna liige. Ta on korraldanud köite- ja nahakunstialaseid kursusi Eestis ja välismaal, läbi viinud loenguid ja üritusi; kavandanud nahatooteid kunstikombinaadile ”Ars”, nahkrõivaid ning aksessuaare erainimestele ja seadeid avalikku ruumi. Oma köidetega on ta esinenud paljudel näitustel nii kodu- kui ka välismaal.

Miks ma köidan raamatuid? Miks mul seda vaja on? Võib olla selleks, et teadvustada end kunstnikuna, visualiseerida loetut materjalis, et areneda, erineda ja meelde jääda. Ja muidugi, mis pole vähem tähtis: teenida leiba selle oskuse ja tööga. Kuigi inimkond on internetti nakatunud ja side pärismaailmaga hajumas, pole inimmõtted paberil kadunud ega raamatud surnud. On lihtsalt võimaluste paljusus.

Raamatud, mis sisaldavad ainult teksti, on lihtsalt raamatud, mida lugedes saadakse informatsiooni, teadmisi või esteetilist naudingut autori ideest. Neid hoitakse kodus riiulil või hoiustatakse ja laenutatakse raamatukogudes ning ka digitaliseeritakse ja levitatakse e-raamatuna.

Aga tekstist inspireeritud kunstiline raamatuköide oma originaalillustratsioonide, kujunduse, eriliste materjalide valiku, käsitsi köitmise viiside, mitmete tehnikate ning loomingulise lähenemise protsessi tõttu võib kujuneda tõeliseks kunstiobjektiks. Selline raamat võib isegi kaotada oma traditsioonilise kuju ja muutuda skulptuuriks. Sellised köited on tavaliselt ühes eksemplaris rariteetsed kunstiteosed, mida asjahuvilised võivad näha näitustel. Kuna köide on 3-mõõtmeline ese, oleks õige seda tegelikult käes hoida, avada, sirvida, uurida, lugeda, nuusutada ja puudutades tunnetada kasutatud materjali. Väga suured huvilised soetavad selliseid kunstilisi köiteid oma kogudesse. Ka Eestis on tänapäeval olemas mõned era-köitekollektsionäärid riiklike muuseumide kõrval.

Näitusel Viimsi raamatukogus on välja pandud läbilõige minu viimase 25 aasta loomingust.

Köidete valmistamisel olen kasutanud taimpark- ja kroomnahku, plastmassi, pärlmutrit, villast ja sünteetilist kangast, puupahku, messingit, vaske, puitu, optilist plastikut jm.