Peeter Langovitsi fotonäitus “Tagasivaade - Pariis 1991.1992”

FOTONÄITUS “TAGASIVAADE – PARIIS 1991.1992”

Olen hingelt tänavafotograaf, elujäädvustaja, kes - püüdes osaleda märkamatult vaatlejana kirevas ja kordumatus tänavateatris - otsib selliseid hetki, mis väljendaks minu suhet meid ümbritsega. Ammune unistus oli külastada Pariisi, suurlinna, millest olin näinud palju suurepäraseid jäädvustusi fotokunstiklassikutelt. Hinges oli soov tunnetada metropoli argirütmi, nautida hetkekski seal valitsevat atmosfääri.  Pärast Eesti taasiseseisvumist sattusin Pariisi kahel järjestikusel aastal detsembrikuistel tööreisidel ning töövälisel ajal tutvusin linnaga seal sihitult ringi uidates, jäädvustades kõike, mis meeli erutas. Nii arhitektuuri kui inimesi tänaval, argisituatsioone ja kõige tavalisemaid asju. Kuigi olen ka hiljem Pariisis viibinud, mõjub toona jäädvustatu erilisena - need olid esmaemotsioonid, see oli sõõm vabadusest, mulle võõrast ja lõputuna tunduvast keskkonnast.

Osa pildistatust leidis kasutust 1994. aastal Pärnus, mil Prantsuse saatkonna toetusel sai Chaplini keskuses teoks kolme autori ühisnäitus “Pärnu – Pariis”. Koos Mark Soosaare ja Henn Soodlaga pakkusime omi visioone kahest nii erinevast linnast.

Lugedes hiljuti Tõnu Õnnepalu raamatut “Pariis”, kus autor kirjeldab muutusi, mis selles linnas 25 aasta jooksul on toimunud, meenusid mulle kaadrid, mida umbes sel ajal seal jäädvustasin. Tundsin, et fotod olid jäänud teenimatult karpidesse riiulile tolmuma. Toona vaid ainueksemplaridena kopeeritud ligi 400 fotot on praeguseks osake lähiajaloost. Idee koostada nüüd 2020. Aastal retrospektiiv Pariisist sobis hästi täiendama näitustesarja “Tagasivaade”, mida olen viimastel aastatel korraldanud.  Enda rõõmuks avastasin näituse komplekteerimisel, et pildipakis praktiliselt puudusid lavastatud ülesvõtted! Neist anonüümsetest argistest kildudest sai kokku kirju fragmentaarium Pariisi paikadest, kuhu lühikese aja jooksul jõudsin. Ma ei tee siin suuri üldistusi ei Pariisist ega prantslastest, pigem pakun näitusega äratundmisrõõmu ja võimalusi märgata aastatega toimunud muutusi, aga ka sedagi, et turistimagnetite kõrvalt võib leida palju põnevat.

Näitus sai teoks tänu Viimsi Raamatukogule, Prantsuse Instituudile Eestis, Juhan Kuusi Dokfoto Keskusele ning Digifoto OÜ-le.

Tagasivaatenäitus Pariisist on pühendatud Eesti-Prantsuse diplomaatiliste suhete 100. Aastapäevale. 26.jaanuaril 1921 otsustasid Pariisis Entente´i Kõrgema Nõukogu liikmed Prantsusmaa, Itaalia, Suurbritannia, Jaapan ja Belgia  tunnustada Eesti ja Läti Vabariiki de jure.

Loodan, et sellele väljapanekule pakub antud kontekstis lisa ka minu tütre, Greesi Desiree Langovitsi samal ajal Viimsi Raamatukogus eksponeeritav fotonäitus “hipstaROME”.

Peeter Langovits, 23. november 2020

AUTORIST

Peeter Langovits (s. Tallinnas 1948) on töötanud pressifotograafina üle 30 aasta. Aastatel 1987-1995 ETA (Eesti Telegraafiagentuur) fototoimetuse peatoimetajana, 1995-2014 Eesti suurima päevalehe fotoreporterina ja seejärel tänaseni vabakutselise fotograafina. 1973.aastal liitus Tallinna Fotoklubiga, oli üheks Eesti Fotokunstiühingu asutajatest ja selle esimene juhatuse esimees. Paljude dokumentaalsete fotonäituste autorina on ta pühendunud eelkõige igapäevaelu jäädvustamisele sooviga fotode kaudu käsitleda meie suhteid kiiresti muutuvas keskkonnas. Langovits esindab nn. subjektiivset dokumentalismi ja põlise linlasena on linn olnud temale ka inspiratsiooniallikaks. Töö on teda viinud kokku paljude poliitikute, majandus- ja kultuuritegelastega, kellest ka erinevatel näitustel on pilte eksponeeritud. On osalenud alates 1973.aastast enam kui 350 erineval näitusel, konkursil ning korraldanud üle 70 isiknäituse nii kodu- kui välismaal. Tema fotosid on fotoagentuuride vahendusel kasutanud paljud meediaväljaanded, raamatud jm. trükised nii Eestis kui väljaspool. Aastate jooksul on ta olnud ka fotonäituste ettevalmistaja ja fotoürituste korraldaja.