Maria Kruszewska-Laidoneri fotoportreede näitus

Maria (Kruszewska) Laidoner

Maria oli rahvuselt poolatar, kuid hingelt rohkem eesti patrioot kui nii mõnigi sünni poolest eestlane. Ta väärib mäletamist mitte ainult kui kindral Johan Laidoneri abikaasa, vaid ka kui erudeeritud ja meelekindel Eesti naine.

Maria sündis 7. detsembril 1888 Poolas Poola aadlipere viienda lapsena. Oma tulevase abikaasa Johaniga kohtus Maria 15 aastaselt Vilno ehk Vilniuse sõjakooli peol. Peterburis 1911. aastal kohtuti taas. Johan Laidoner käis Peterburi  sõjaväeakadeemias, Maria aga õppis konservatooriumis klaverit. Selsamal aastal Maria ja Johan abiellusid.  Kahe aasta pärast sündis neil poeg Michael.

1920. aastal Eestisse jõudes oskas Maria vaid kolme eestikeelset sõna, kuid õppis eesti keele kiiresti ära. Maria valdas kokku viit võõrkeelt – prantsuse, saksa, inglise, vene ja eesti. Laidoneride kodune keel oli vene keel.

Teenete eest Vabadussõjas kingiti Johan Laidonerile Viimsi mõis, seesama, kus me praegu viibime. Sellest sai Laidoneride suveresidents ja näidistalumajapidamine. Siin võeti vastu palju kõrgeid külalisi. Kui president Päts jäi leseks, tuli Laidoneridel täita ka Eesti esipaari kohustusi. Aadlidaami tausta ja hea haridusega Maria sai Eesti esileedi rolliga suurepäraselt hakkama.

Laidoneride abielu oli täis armastust ja hoolimist. Johan Laidoner saatis välislähetustes olles oma kallile Mašenkale tihti kirju, mis alati lõppesid armastusavaldusega. Kahjuks varjutas nende abielu poja Michaeli varajane surm ja pärast Eesti okupeerimist alanud Nõukogude võimu poolsed repressioonid.

Siin, Viimsi mõisas olid Laidonerid 1940. aasta juulis, kui kindral Laidoner okupatsioonivõimude poolt arreteeriti. Maria sõitis oma abikaasaga vabatahtlikult kaasa.

Laidonerid viidi Venemaale Penza linna, kus nad elasid järelevalve all kuni algas sõda Saksamaaga. Siis nad vangistati.  Neid peeti kinni Kirovi, Ivanovo ja Moskva vanglates. Viimast korda nägi Maria oma abikaasat 1952. aastal Moskvas Butõrka vanglas, kui meelemärkusetu Johan toodi kanderaamil ülekuulamiselt. Seejärel viidi nad üle Vladimiri vanglasse, kus nad enam ei kohtunud.

„Tean, et ta oli samas vanglas. Oktoobri alguses ma nagu kuulsin ta häält: „Kallim, mind viiakse ära!“ Siis ta hääl katkes ja rohkem ma midagi ei kuulnud. (…) Mulle öeldi, et me ei saa mitte kunagi vabaks, meile on määratud vanglas surra.“

Kindral Laidoner suri Vladimiri vanglas 1953 aasta märtsis. Ta maeti temaga samal päeval surnud Poola asepeaministri Jan Jankovskiga samasse hauda. Abikaasa surmast sai Maria teada aasta hiljem, kui ta vanglast vabastati. Maria oli vabanedes 65 aastane, kaotanud oma abikaasa ja viibinud 13 aastat erinevates vanglates, tal ei olnud raha ega peavarju. Vladimiri vangla ülema asetäitja abiga leidis Maria töökoha lähedalasuvas Melenki linnakeses klaveriõpetajana. Laste õpetamine andis talle tagasi elutahte. Maria asutas Melenkis muusikakooli, kus täna õpetavad lapsi tema kunagised õpilased. Pärast 6 ja poolt aastat õpetajana töötamist tuli Maria Eestisse tagasi, kuigi ametlikku luba tal selleks ei olnud ja kohalik julgeolekuülem oli soovitanud Eestisse mitte sõita.

 „Ma ei saa teisiti. Ma olen eestiaegne, ma saan elada ainult Eestis,“ olevat Maria öelnud.

Tallinnas ei olnud Marial lubatud elada, ta asus elama Haapsallu. Seal elas ta ühisköögiga korteri ühes toas.  Vahepealsetel aastatel elas Maria ka Pärnus. Kuigi Marial oli Eestis sugulasi ja jäänud mõned ustavad sõbrad, olid tema viimased eluaastad üksildased, kuna vähesed söondasid temaga suhelda ja julgeolek hoidis tal silma peal.

Maria jäi oma elu lõpuni daamiks, kelle iseloom vanas eas küll veidi tujukaks muutus, kuid kes ei virisenud ega kurtnud. Kohati oli vaid aimata kurbust selle üle, et talle ei olnud antud täpsemaid andmeid tema abikaasa saatuse kohta. Maria suri paar nädalat enne oma 90. sünnipäeva 1978. aastal.

Maria on öelnud: “Minu mees oli mu õnn ja õnnetus. Kui keegi peaks minust rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.”

Näituse on vahendanud Poola Vabariigi Suursaatkond.